W. Shakespeare

William Shakespeare'i päritolu, elu ja tegevus


Kirjanik sündis 1564. aasta 23. aprillil Inglismaa keskosas Warwickshire’i krahvkonnas. Väike linn nimega Stratford-upon-Avon on saanud tuntuks Shakespeare sünnilinnana. 16. sajandi keskel oli Stratfordis kaks tuhat elanikku, linn paiknes elava kaubatee ääres ja seal olid hästi arenenud mitmesugused käsitööharud.

Kõige kaugem Shakespeare’i esisisa, kelle kohta andmeid leidub, on tema vanavanavanaisa, kelle ustavat teenistust olevat ära märkinud isegi Henry VIII. Dramaturgi vanaisa Richard elas Stratfordi lähedal. Ametilt oli ta talumees ning ta suri 1560/1561 aasta talvel. Varanduse pärijaks oli ametlikult John Shakespeare, kes oli aga maakodust lahkunud. Esimesed teated tema asumisest Statfordi pärinevad 1552. aastast. 1557. aastal abiellus John Mary Ardeniga. Alates samast aastast tõusis ta silmapaistvate linnakodanike hulka, kes seisid kohaliku korporatsiooni eesotsas. Hiljem valiti ta ka üheks linnavanemaks. Aastal 1568 sai temast beilif - linna korporatsiooni esimees, mis tähendas tegelikult Stratfordi linnapea kohta. Mingil seniteadmata põhjusel toimub eduka inimesega aga muutus, mille tulemusena satub ta võlgadesse ja ei taha enam isegi kirikusse ilmuda. Arvatavasti oli ta täiesti vaesustunud.

Peres oli kokku kaheksa last, kellest kolm surid juba lapsepõlves. William Shakespeare oli pere kolmas laps ja vanim poeg, sündides 23. aprillil 1564. aastal. Tema õe ja kolme venna kohta on säilinud vaid katkendlikud andmed. Gilbert oli puidukaupmees, Joan abiellus mütsitegijast William Hartiga. Richardist teame vaid seda, et ta elas kogu oma elu sünnilinnas ja suri vallalisena kolmekümne üheksa aasta vanuselt. Noorim vend Edmund töötas hiljem koos Shakespeare’iga.

Shakespeare õppis Stratfordi grammatikakoolis, kus põhirõhk oli pööratud ladina keelele. Pärast põhitõdede omandamist asuti raskemate tekstide kallale. Palju tegeldi kuulsa rooma oraatori Cicero teostega. Lisaks pidid õpilased tõlkima mõtteteri ladina keelest inglise keelde ja vastupidi. Mitmete uurijate arvates ongi just meetodil, millega õpetati kirjutama ladina keeles, suur mõju Shakespeare’i stiili kujunemisele. Vanemad õpilased pidid omavahel kõnelema vaid ladina keeles, emakeele kasutamine oli keelatud. Tolleaegse õpetuse omapäraks oli ka talumatuna tunduv kümnete ja sadade lehekülgede päheõppimine, sest raamatud olid haruldased ja kallid. Siit võib paralleele tõmmata ka tema hilisemates teostes esinevate tsitaatidega. Arvatakse, et ta ei kirjutanud neid mitte maha, vaid kasutas oma treenitud mälu.

27. novembril 1582 abiellus Shakespeare Anne Hataway’ga. Shakespeare oli sel ajal 18. aastane, abikaasa aga kaheksa aastat vanem. Naine oli pärit rikkast perest, Shottery külast. Mõlema perekonna vahel olid head suhted. 1583. aasta mais sündis noorpaaril tütar Susanna. Juba enne kahe aasta möödumist järgnesid kaksikud – poeg Hamnet ja tütar Judith. Kahekümne ühe aastaselt oli Shakespeare suure pere pea, kelle eest ta kandis hoolt kogu oma elu.

Esimene tutvus teatriga pärineb arvatavasti ajast, mil Shakespeare oli üheksateistkümne aastane. Levis katk ja kuninganna Elizabeth oli sunnitud Londonist lahkuma. Paari päeva jooksul peatus ta ka Kenilworth’i lossis. Selle sündmuse auks korraldati suurejooneline pidu, kus toimus etendus veepantomiimiga. Üks samalaadne detail esineb ka tema komöödias "Kaheteistkümnes öö". Seega on alust arvata, et neil pidusustel oli suur mõju Shakespeare’i kui tulevase kirjaniku väljakujunemisel. Enne end tõsisemalt teatriga sidumist tutvus ta kindlasti ka mööda maad ringi rändavate näitegruppidega.

1585. aasta paiku lahkus Shakespeare vaesena kodust ja jõudis Londonisse, kus ta lootis parandada perekonna elujärge. See oli Inglismaa suurim asula oma 200 000 elanikuga. London oli peaasjalikult kaupmeeste ja käsitööliste linn ning ajastu üks kõige kultuursemaid Euroopas. Armastatuimaks meelelahutuseks oli muidugi teater. Shakespeare’i tegevuse alguse ajal oli linnas neli spetsiaalselt etenduste andmiseks ette nähtud hoonet ning ta tundis neid kõiki. Kas Shakespeare tahtis või mitte, aga tal tuli hakata dramaturgiks, kuna tol ajal ei olnud oma poeeditalendile võimalik teistsugust rakendust leida.

1594. aastal asub Shakespeare "Lordkammerhärra teenrite" (Lord Chamberlain’s men, aastast 1603 King’s men) truppi, mis oli osaühistu ja kus juhtiv koht kuulus näitlejatele. Hiljem selgus, et see oli parim trupp Londonis. Etenduse sissetulekud jagati omavahel. Lisaks omandisuhetele ühendas kõiki osalisi ka loomingulise püüdluse ühtsus. Kõige paremini näitab seda fakt, et trupp eksisteeris kakskümmend aastat. Kuigi neil aegadel levisid jutud, et näitlejad on ebanormaalsed inimesed, moodustasid selle trupi isikud, kes olid oma käitumiselt laitmatud. On isegi teada, et enamus neist olid usinad kirikuskäijad, mõned isegi kiriku vöörmündrid. Williamile oli jõukohane mitte üksnes vanade näidendite uuendamine, vaid ka sootuks uute loomine. Mõnikord osales ta ka ise näidendis, mängides mõnda väiksemat rolli. Kõik see aitas trupil jalule saada. 1594. kuni 1598. aastani kirjutas ta kolmteist näidendit. Keskmiselt kaks tükki aastas. Tegemist oli keeruliste värssdraamadega ja siin tulebki ilmsiks Shakespeare’i suur produktiivsus.
1595 – 1596 elas Shakespeare arvatavasti koos perekonnaga Püha Helena kiriku piirkonnas. Hiljem saatis ta naise ja lapsed tagasi Stratfordi ja asus ise elama Londoni eeslinna, mitte kaugele Londoni sillast. Seal oli ta kuni 1598. aastani.

Näitlejatöö eest maksti hästi. Tema sissetulekute suurust mõjutas ka kuulumine trupi omanike hulka. Shakespeare töötas palju ja lühikese ajaga õnnestus tal teenida küllalt, kindlustamaks perekonna heaolu ning aitamaks isa.

4. mail 1597. aastal ostis William Stratfordis suure kivimaja mis oli üks uhkemaid kogu linnas. Järgmisel aastal võeti ette hoone kapitaalremont. Hoone soetamine näitab, et kuulus kirjanik oli kiindunud oma kodulinna. Temast ei saanud elu lõpuni londonlast. Kuigi ta veetis palju aega perest eemal, käis ta kodus igal võimalusel, aastatega üha sagedamini ja järjest pikemalt.
Aadlivappi taotles Shakespeare, et taastada oma isa au ning et võimaldada pojale kõrgem positsioon ühiskonnas. Palve rahuldati ja vapp omistati tema isale, kui suguvõsa vanimale mehele. Ootamatult aga suri üheteistkümneaastane poeg Hamnet. Ta maeti 11. augustil 1596. aastal. Rasket läbielamist võib leida Shakespeare’i teoses "Kuningas John", kus noor võluv prints Arthur hukkub võimuahne kuninga ohvrina. Ka ühe oma peateose "Hamlet" nimitegelases võib leida seoseid kirjaniku pojaga. Kasvõi nende samasugune nimi: Hamnet ja Hamlet on vaid sama nime erinevad kirjutusviisid.
1599. aasta suvel panid kõik trupi näitlejad ja omanikud raha kokku, et viia ellu plaan uue teatrihoone ehitamiseks. Nende hulgas oli ka Shakespeare. Ühel päeval võeti kogu "Teatri" hoone koost lahti ja veeti teisele platsile, kus sellest sai uus teatrihoone, millele anti nimeks "Gloobus". See asus Thamesi paremal kaldal, mitte kaugel teisest teatrist - Hensolwe "Roosist". Publikul oli siia soodsam tulla, kui vanasse "Teatrisse". "Gloobusest" sai linna suurim ja parim teater. 1599/1600 hooajaks oli hoone töövalmis ja lavale toodi kolm uut Shakespeare’i teost: tragöödia "Julius Caesar" ja komöödiad "Nagu teile meeldib" ning "Kaheteistkümnes öö".

Esimese kümne tööaasta vältel teatris kirjutas Shakespeare elurõõmsaid komöödiaid. Kuid aja möödudes hakkasid elu viletsused teda järjest enam rõhuma. Teda vaevas viha maailma vastu, kus hea hukkub kurjuse surve all. Siinkohal võiks tuua näite tema 66. sonetist:

"Mu tusk on ränk. Nüüd surma kutsuks küll,
sest näen, et teeneid tasub kerjasekk
ja kerglus kõnnib, uhked rõivad üll,
ja truudusel on valevande plekk

ja kunsti kidakeelseks muudab võim
ja jõul on kaelas jõuetuse rang
ja ausust rumaluseks hüüab sõim
ja hea on kurja kütkes orjav vang."

Draamad, mida ta sajandivahetuse paiku kirjutas, sisaldavad samuti traagilisi meeleolusid. "Julius Caesaris" muretseb autor selle üle, et Brutuse võitlust ei krooninud võit. Shakespeare kurvastas ka lihtrahva viletsa elu üle.

8. septembril 1601 maeti Shakespeare isa.

24. märtsil 1603. aastal suri kuninganna Elizabeth. See sündmus ajendas tervet lainet mälestusluuletusi ja poeeme. Shakespeare teda ei austanud. Troonile pääses James I, kes oli varasema valitsejaga võrreldes edevam ning tal puudus edukaks riigijuhtimiseks vajaminev tarkus, aga ta armastas teatrit.

Trupile, kuhu kuulus Shakespeare, omistati kõrgeim au: "Tema Kõrguse teenrid". See tõestab, et neid arvati parimaks kollektiiviks. Shakespeare’ile tegi see kindlasti heameelt, kuna ta oli juba madalama aadlitiitli saamiseks nii palju vaeva näinud.

1603. aastal puhkes katkuepideemia ja teatrid suleti. Aasta möödudes olukord normaliseerus. Vahepeal oli trupp jõudnud kuus korda kuninga ees esineda. Üldiselt tähistab James’i valitsemisaja algus tragöödia ja satiirilise komöödia arengut teatris. Seda võib põhjendada ühiskondlike olude teravnemisega. Rahva rahulolematus suruti maha vägivallaga. Hirmutamiseks toimusid Tyburni künkal avalikud hukkamised, kus "püssirohuvandenõus" süüdistatavaid raiuti ja põletati. Kuid kuningalossis toimuvad peod venisid aina pikemaks.

Dramaturg oma endise elurõõmu kaotanud. Laval mängiti edasi tema varasemast ajast pärit teoseid, mis olid täis rõõmu ja naeru. Kõik mis varem kutsus esile poeedi vaimustuse – looduse ülevus ja inimilu – paistis talle nüüd hoopis tumedamates toonides.

Sajandi algusest kuni aastani 1607 kirjutas ta peamiselt tragöödiaid. Hiljem toimub tema loomingus järsku suur muutus. Need uued teosed polnud ei tragöödiad ega komöödiad, pigem eriskummaline segu neist mõlemast. Õnnelikule lõpule eelnes alati hulgaliselt ebameeldivusi. Omal ajal nimetati neid ka komöödiateks, kuigi naerukohti oli neis vähevõitu.

Alates 1608. aastast mängiti Shakespeare’i näidendeid lisaks "Gloobusele" ka "Blackfriarsis", mille omanikuks oli tema ise. See tagas kõigile trupi omanikele hea lisateenistuse. Samal aastal suri Shakespeare’i ema.

Shakespeare sai neljakümne kahe aastaseks, kui ta otsustas teatrist lahkuda. Kindlaid põhjuseid, miks dramaturg sellise valiku langetas, pole teada. Kindlasti polnud põhjuseks ideede lõppemine. Tõenäolisemad põhjused võivad olla kas haigus, väsimus, rahulolematus jne. Kõigile eelpoolmainitud teguritele andis tugeva tõuke "Gloobuse" hävimine. Parajasti oli käimas "Henry VIII" esietendus, kui puhkes tulekahju, mille tagajärjel teatrihoone täielikult hävis. See oli ka viimane teatritükk, mille Shakespeare kirjutas. Aasta pärast taastati hoone täielikult ja seda peeti kõige ilusamaks Inglismaa teatriks.

Shakespeare pöördus tagasi koju. See otsus ei tulnud mingi äkilise ja mööduva tuju tõttu. Ta oli seda pikalt ette valmistanud, kogudes vara ja ostes avara maja. Shakespeare viimased aastad kodulinnas ei möödunud sündmustevaeselt: 1614. aastal tabas linna ränk tulekahju ja levisid mitmed kuulujutud tema suguvõsa kohta, Judithi ootamatu abielusoov endast noorema mehega ja nii edasi. Näitekirjaniku tervis oli halb ja ta suri 23. aprillil 1616, olles viiekümne kahe aastane. Mõningate pärimuste kohaselt oli ta eelneval õhtul oma teatrisõpradega pisut vägijooki tarbinud. Ta maeti Stratfordi kiriku altari kõrvale. 1623. aastal leidis oma viimse puhkepaiga Shakespeare kõrval tema naine.